Blogi

Miks me kolisime Tallinnast Hiiumaale elama

Siin ma nüüd istun. 

Merlini poolt kingitud nahast lugemistoolil, läpakas süles. 

Kell on 13:30 päeval. 

Hiiumaal, Jausa külas, meie uue kodu terrassil. 

Tunnen rahulolu.

Ilm on võrratu. 

Päike paistab ja tuult on täpselt nii palju, et parmud ei kimbutaks. 

Siin tagahoovi terrassil istun ja kirjutan käesolevat blogipostitust.

Meie kassid, kes sel nädalal  saavad esimest korda elus vabalt õues ringi jalutada, on armastust täis.

Isegi Buddha, kes muidu on igasuguste asjade suhtes väga kartlik kiisu, tuli täna hommikul juba kuskilt puuriida tagant välja. 

Linna korteris lõi ta mulle hambad säärde. 

Nüüd tuleb ta igal võimalusel end minu vastu hõõrudes hoopis tänulikkust väljendama.

Lõpuks on saabunud see kaua oodatud idüll. 

Nädalaega tagasi aga oli kogu elu veel täiesti teistsugune. 

Mitmed tuttavad, kes on teada saanud meie kolimisest, on suurest üllatusest küsinud: “Mis asja?! Hiiumaale kolisite? Te olite ju Vanalinnas kõige magusama kohapeal. Kuidas nii?”

Las ma selgitan.

Ma olin seal Vanalinna korteris juba hulluks minemas. 

Hommikuti ärkasin väsimusega. 

Päev läbi võitlesin tohutu palavuse ja madala energiaga.

Motivatsiooni tõsisemaks tegutsemiseks nagu polnudki.

Igal võimalusel üritasin kodust välja saada.

Lihtsaid jalutuskäike oli päevagraafikusse tekkinud juba mitu. 

Ja õhtuti kuulasin kuidas meie kass Buddha esikus mureliku hääletooniga üles vaatab ja kellegagi justkui juttu räägib.

Ka tema käitumisest oli tunda, et ta tahab sealt korterist juba välja saada. 

Ju pahandaski majavaimuga, et too meile need viimased nädalad sedavõrd häirivaks tegi. 

Jah, kunagi 3 aastat tagasi ei näinud ma paremat kohta elamiseks kui Tallinna Vanalinn. 

Ajal, kui olin just naasnud eelmisest elukohast, Las Vegasest (USA). 

Siis olin arusaamal, et pole mõtet Eestist kuhugi põgeneda, sest meie süsteemid ja areng panevad välismaale ikka pika puuga ära. 

Ja olles kogenud USA kui uue maailma võltsi nägu, olin tagasi tulles Vanalinna maagiast täielikus ahvivaimustuses. 

No siiani tegelt olen.

Olen tänulik nende aastate eest, mil seal oma elu elada sain.

Aga tänaseks on elu kõik kaardid ümber mänginud. 

See teekond on nüüdseks lõppenud.

Raekoja plats. Selle foto tegin juuni lõpus sõbra kortermaja pööningu aknast. Seal pööningul kohtusid igasugused vagabundid, tänavamuusikud, loomemehed ja muidu suured mõtlejad, et juttu vesta ja pidu panna. Juuli algul kolis majarahvas hoonest välja, sest arendaja ostis hoone ära.

Kolisimegi Hiiumaale ära. 

Eluilmas ei arvanud ma, et teen selle sammu juba 30-aastasena. 

Mõned aastad tagasi, kui veel pealinna kinnisvaraarendajatel korterite müüki teha aitasin ja ärimehe/investori elu elasin, mõtlesin, et see pigem selline pensioniplaan.

Miks läks kõik aga vastupidi?

Miks me kolisime Hiiumaale? 

Et oleks lihtsam, ma räägin siis punkt punkti haaval. 

1. Hiiumaal veetsin kõik oma lapsepõlve suved

Juba väiksest peale tõid vanemad mind Hiiumaale, kus veetsin kõik oma suved.

Suure osa ajast vanaemaga kahekesti. 

Tol ajal ei olnudki muud võimalust, kui päevad läbi mängida õues, avastada loodust, sõita jalgrattaga ringi ja tegeleda loominguga. 

Kui ka sina oled lapsena kogenud piisavalt palju neid hetki, kus oled üksi aasadel, metsades või mere ääres…

…siis tead kuivõrd tugeva emotsionaalse sideme võib üks koht sinuga luua. 

Nii tekkis ka minul see side Hiiumaaga.

Merlin koos väiksema kiisuga aasal jalutamas.

2. Looduse lähedal elamisel on tervendav jõud

Meid ümbritseval keskkonnal on meie vaimsele ja füüsilisele energiale suur mõju.

See on teadatuntud tõde, et looduses viibimine rahustab. 

Lisaks sellele loob loodus ka muid võimalusi enda tervendamiseks. 

Näiteks ravimtaimedest tehtud tee joomine. 

Just eile hommikul jõimegi Merliniga tseremoniaalselt meie esimest ise valmistatud põdrakanepiteed ehk Ivan Tšaid. 

Avastasin, et põdrakanep kasvab meil siinsamas hooviäärses võsas. 

Korjasin siis taimedelt ülemisi lehti, jätsin nad paariks ööks närbuma, siis pressisin uhmriga lehed mahlaseks, lasin ühe öö potis fermenteerida ja lõpuks kuivatasin pannil lehed ära. 

Väga meeldiv lõhn!

Nagu varasemas postituses kirjutasin, on fermenteeritud põdrakanepitee imerohi, mis aitab saja haiguse vastu.

Fermenteeritud ja kuivatatud põdrakanepi tee ehk Ivan Tšai. Ravib sadat haigust ja tervendab meeleseisundeid.

Eks ka see, et ma tugevalt spirituaalsete kalduvustega olen, sai alguse üksiolemisest ja kontaktist Hiiumaa loodusega. 

Ja noh, kui tulevikus peaks laste saamiseks minema, siis olen seda meelt, et looduses lapse kasvatamine on lapse emotsionaalsele heaolule kindlasti parem, kui linnas lapse kasvatamine.

3. Koroonaviirused, majanduskriis ja ettearvamatu ühiskonna tulevik paneb otsima turvalisemat elukeskkonda

Esimese tõuke Hiiumaale kolimise planeerimisele andiski kurikuulus koroonakriis. 

See oli koroona lockdown-i esimene nädal.

Kui maailm suleti, sain aru, et nüüd läheb küll kõik otsapidi pekki. 

Veetsin korteris 2 nädalat vabatahtlikus karantiinis. 

See oli emotsionaalselt raske. 

Kui ma kuulsin, et neid viirusepuhanguid nüüd hakkabki maailmas järjest tihemini tulema, sain aru, et nii meie elu jätkuda ei saa.

Prognoositakse ju ka sügist viirusepuhangut. 

Ja siis veel kolmandatki. 

Seda ma küll korteris enam üle ei elaks. 

Aga siin Hiiumaal suurt vahet pole, saad ju oma õues ja looduses ikka ringi liikuda. 

Disantsilt töötamise mudel on nüüd igal pool populaarseks saanud.

Kui tulevikus peabki tänu viiruste levikutele pidevalt kodus töötama, siis parema meelega teen seda siin Hiiumaal, kui linnas korteris. 

Karta on ka seda, et viirus ei ole ainuke ohuallikas meie ühiskonnale. 

On teisigi potentsiaalseid õudu tekitavaid stsenaariume: veekriis, elektrikriis, tuumasõda, vägivaldsed protestid, hüperinflatsioon, kuritegevuse tõus jne. 

Nende stsenaariumite puhul on linnas elada ikka palju ohtlikum.

Maal on see võimalus, et saad õppida oma elu ise ära majandama.

Ehk et teed ise oma küttepuid, kasvatad oma toitu, toodad oma elektrit, kasutad oma puurkaevust tulevat vett, korjad oma ravimtaimi jne. 

Kui peaks juhtuma olukord, millest lahkunud ennustaja Edgar Egipte rääkis…

…et ühel heal päeval kaob linnadest pikaks ajaks elekter…

…siis ma arvan, et ei lähe kolme nädalatki, kui linnarahvas on relvastunud ja valmis teineteisele kõri kallale minema, et eluks hädavajalikke ressursse oma pere elushoidmiseks hankida. 

Jah, võimalik, et ma “paran” üle, aga nagu Alar Tammingu ütleb: kui pessimist eksib sajast korrast kasvõi ühe korra, siis jääb ta ellu. Optimisti kohta teate isegi. 

Kui peaks tulema hüperinflatsioon ehk olukord, kus eurodega võib ahju kütta, siis on ka rahvas tänavatel mässamas.

4. Isa ja vend on siin

Minu isa, Jüri Preobraženski, elab siin juba umbes 20 aastat. 

Ta kasvatab siin kartuleid, teeb puid, rendib viljakasvatajatele maad, lööb kaasa Hiiumaa volikogus, majandab oma talupidamist, remondib kõiksugu asju, mis vahepeal kodus katki läinud ning naudib oma pensionipõlve. 

Vend elas üle 10 aasta Hiiumaal enne kui mandrile kolis. 

Vaatamata sellele, et tal on töö ja elukoht mandril, veedab ta suurema osa oma vabast ajast ikkagi siin. 

Ta aitab isa igasuguste töödega, käib hiidlastele maju ehitamas ja üleüldse ehitab ning remondib igasuguseid asju. 

Joeli kohta võib öelda, et tal on kuldsed käed.

Ehitamine on tema flow. 

5. Raha kulub Hiiumaal elades vähem

Ma isegi ei taha kokku lüüa seda summat, mis me Merliniga viimastel kuudel Wolti peale kulutasime. 

Hiiumaal Wolti õnneks pole 😀 

Siin käid korra nädalas poes ja siis pead kodus vaaritamisega hakkama saama. 

Jah, peame oma senised harjumused ümber mängima, aga see on igati hea. 

Siin ei ole meil ka üürikulu, sest tänu isa lahkele südamele saame kuni oma maja valmimiseni elada tema saunamajas. 

Vanalinnas läks meil korteri üüri ja kommunaalkulude peale iga kuu ca 650 eurot. 

Ühtlasi ei kipu siin liiga kergekäeliselt kulutama raha kõiksuguste meelelahutuste peale, mis Tallinnas sind meelitavad. 

Siin on maja ehitamine ka soodsam. 

Tore on veel see, et ka riik toetab noori, kes maale kolivad. 

6. Saan õppida maatöid ning isemajandamist

Siin on vaja isal ja vennal pidevalt abikätt erinevate maatöödega. 

See annab mulle võimaluse ammutada kogemusi, kuidas ühel päeval oma talu võimalikult sõltumatult ise ära majandada.

7. Võimalus tutvuda uute inimestega

Mulle on jäänud mulje, et kohalikud on siin väga sõbralikud. 

Just täna olime isaga Kärdlas kui üks inimene läks meist mööda, naeratas ja tervitas. 

Kahjuks isa jaoks ta ei olnud tuttav nägu, kuid isa sõnul inimesed tervitavad siin lahkelt. 

Ka külavahel ringi sõites inimesed ikka lehvitavad. 

See on väga tore. 

Minu soov on siin kindlasti uusi tutvusi luua. 

Väga tore on ka näha kui aktiivne ja värvikas on hiidlaste Facebooki grupp “Hiiumaa heaks”. 

Merlin pani just täna oma tööotsingu kuulutuse sinna üles ja inimesed aktiivselt kirjutavad, abistavad ja helistavad. 

Tõeline kommuunitunne tekib sellest. 

Seda Tallinnas ei olnud. 

8. Rohkem ruumi, võimalusi ja vabadust, et tegeleda oma hobidega

Meie isa majas on nii palju ruumi, et Merlin saab ühes toas telekat vaadata, külalised all köögis jaurata, kassid magamistoas põõnata ning mina suures kolmandas toas muusikat teha. 

Üle pika aja sain siin oma elektrikitarrid, trummid ja süntesaatori üheaegselt püsti panna. 

See oli hea tunne.

Minu muusika produtseerimine on ju praegu jäänud täiesti pausile.

Lauluideid, rütme ja meloodiaid tekib mul küll, aga selleks, et see ka linti jõuaks, on parem, kui sul on kõik asjad koguaeg ühendatud. 

Linnas tekkis meil ruumipuudus ja kuna ma igapäevaselt enam muusikat ei produtseerinud, pakkisime asjad kokku.

Kui varasemalt oli raske leida kohta, kus tunnikese mediteerida, nii et kassid segama ei tuleks, siis nüüd pole see enam mingi probleem. 

Õu ja loodus annab ruumi, kus saan samuti erinevate asjade kallal nokitseda.

Vaikselt hakkasin ka otsima kodu lähedalt väepaika, kuhu saaks ühe tipii ehk püstkoja stiilis indiaanitelgi püsti panna. 

Eesmärgiga seal öiseid šamaanirännakuid, trummiringe ja teetseremooniaid pidada.

Minu šamaanitrumm teeb siin hoopis teistsuguste harmooniatega häält kui linnas.

Päris huvitav.

9. Saan kasvõi iga õhtu sauna teha!

Saunatada meeldib mulle juba lapsest peale. 

Aga Tallinnas elades juhtus seda koleharva.

Siin on meil lisaks kodus olevale saunale ka ühes salajases paigas oma parvesaun.

Parvesaunal käigu teeb eriliseks teekond, mis tekitab tunde, et sõidad paadiga justkui Amazonase metsas oleval jõel.

Sel nädalal käisid meil Tallinnast külas kallid sõbrad Kevin Chris ja Kätlin. 

Nende sõnul oli just parvesauna elamus see kõige meeldejäävam. 

Nii et saunatada saab!

Täna õhtul paneb minu vend Joel oma sauna kütte, nii et vahelduseks saab ka küla peal saunatada. 

Hiiumaal küla peal saunatada on tegelikult väga vahva. 

Olen siinmaal saanud tõeliselt eriliste saunaelamuste osaliseks.

Mõnel unikaalne kilesaun, mõnel parvesaun, mõnel suure ja sügava kerisega võimas muldonni saun. 

Nii et kui sul on Hiiumaal vägev saun, siis olen kutsele alati avatud! 😀 

10. Hiiumaal on ilusam ilm ja magusam õhk

Oled sa siin kunagi augustiööl taevasse vaadanud? 

Kui jah, siis tõenäoliselt tabas ka sind aukartust tekitav vaade imeilusale taevale, mis on lookas kumavatest tähtedest. 

Ka päikest tundub see kant siin rohkem saavat kui Tallinn.

Praegu siin tagahoovis kirjutades ei näe ma mitte ühtegi pilve.

Saare kliima on teistsugune.

Ja õhk on siin värske! 

Isegi kui vihma sajab, teeb see pigem tänulikuks, sest siin olles sa tead kuivõrd oluline on see kohalikele põllumeestele. 

Tänulikkust tunda on oluline.

KOKKUVÕTTEKS…

…võin öelda, et olen täna ütlemata tänulik, et meil tekkis võimalus juba juulis Hiiumaale kolimisega ühele poole saada. 

Igor Mang ütles, et pärast koroonat ei ole maailm enam endine ning et noored hakkavad üha rohkem maale kolima ja ökokommuune looma. 

No vot, siin me nüüd oleme.

Loomulikult tekitas selle otsuse realiseerimine igasuguseid hirme ja kahtlusi (millest rääkisin ka varasemates postitustes)…

…aga õnneks, nagu paljud minu lähedased teavad, ma järske elumuutusi ei karda 😀 

Terve elu olen pendeldanud ühest äärmusest teise. 

Tänu sellele olen saanud ka elu väga mitmekülgselt kogeda.

Igal juhul Tallinna korteri üürileandjaga saime asjad lahendatud ja korterile sai uus üürnik leitud. 

Kohe saame kätte ka uue auto, mis siin elamiseks on hädavajalik.

Homme stardime kella 10-le praamile, et käia Tallinnast läbi ja sõita seejärel kaua oodatud Šamaanifestivalile, kus veedame nädalavahetuse.

Seal saan õppida seda elujõudu süstivat ja emotsionaalse tervendamise kunsti, mida nimetatakse šamanismiks, juba oma ala meistritelt.  

Nii põneeeev!!! 

Pärast nädalavahetust on mul vaja ära lahendada üks kriitiline probleem.

Mul on vaja leida töö. 

Soovin leida kohaliku tiimi, kellele saaksin abiks olla oma müügi-, turunduse või meeskonna juhtimise spetsialiteediga.

Seniks aga…

 Aitäh, et lugesid ja olgu elujõud sinuga, mu sõber! 🙂

Foto tehtud poolel teel, kui kolisime Tallinnast Hiiumaale. Merlini isa laenas meile oma bussi, tänu millele saime asjad koos kassidega saarele lihtsa vaevaga ära kolitud. Okei, no tegelt nii lihtne ta ei olnud. Ma ikkagi kogesin mitu korda külmavärinaid ja astraalrännakut seal bussis pärast seda kui olin pea 3 tundi kuuendalt korruselt asju alla tassinud. Õnneks tulid ühel hetkel head sõbrad Villem ja Ruts tassimisele appi. Aitäh teile! Lõpp hea, kõik hea! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga