Blogi

Minu emotsionaalne teekond šamaanifestivalil

Kell on umbes 2 öösel. Ja ma värisen nagu haavaleht. 

Hirm? Jah, kindlasti oli ka hirmu selles ruumis. 

Aga eelkõige just füüsiline ebamugavus. 

Selline klaustrofoobiline tunne. 

Nagu tahaks põgeneda. 

Mitte oma kehast.

Ega ka mõistusest. 

Vaid sellest ruumist!

Ei ma ei räägi tseremoniaalsest rännakust, kus sa manustad psühhedeelseid taimeid ja tahad siis suurest hirmust kuhugi ära joosta. 

Sellest hirmust olen ma juba ammu üle saanud. 

Ma räägin sellest kuradima telgist, mis isa pööningult meiega kaasa trippis! 

Ma ei ole nii väikeses telgis vist mitte kunagi elus maganud! 

See ei ole isegi ühe inimese telk.

See on lapse telk! 

Ma reaalselt pean telgi luku osaliselt lahti tegema, et saaks jalad sirgeks lükata. 

Merlin magab kõrval nagu nott. 

Ja nii kuradi külm on! 

Kaks tundi möödub. 

Ikka ei ole und saanud.

“Kurat küll noh! Kas tõesti pean ma homsel kõige olulisemal festivali päeval olema üks väsinud magamata zombi?! Ei taha!” 

Möödub veel 20 minutit. 

Ja siis tuleb mulle meelde, mis ma Vipassanas õppisin. 

Kui sa mediteerid, olles oma teadvusega täielikult keskendunud keha sensatsioonidele…

…tehes nö body scan-i

…siis su mõistus puhkab vaat et isegi paremini välja kui magades. 

Nii ma siis mediteeringi. 

Järgmine moment: hommik.

Teen silmad lahti ja saan aru, et ma olin ikkagi paar tundi und saanud. 

Pistan pea telgist välja ja vaatan kõrvaltelgi suunas. 

Seal on Ave – hästi sõbralik ja suhtleja naine, kellega saime eelmisel päeval tuttavaks. 

“Kuidas magasid?” küsin talt.

“Ma ei maganud üldse! Külm, ebamugav ja tohutu seljavalu!” ütleb Ave. 

Ühtepidi tunnen kaastunnet, teistpidi lohutust, et ma ei piinelnud üksi.

Eelmisel õhtul oli välja reklaamitud, et huvilistel on võimalik end hommikul äratada ühise rituaaliga. 

Seda rituaali kutsutakse jõukõnniks. 

Ei olnud varem kogenud, seega uudishimust lippan telgist välja, et vaadata ega nad juba alustanud pole.

Jõuan paar sammu kõndida kui märkan, et rahvas seisab juba ringis. 

Liitun ringiga ja pihta ta hakkabki. 

Nii algas minu jaoks Šamaanifestival 2020 teine päev. 

Miks ma sellele festivalile üldse tulin? 

Kogu minu huvi šamanismi vastu sai suurema hoo sisse selle suve alguses, kui lugesin antropoloog Michael Harneri raamatut “The Way Of The Shaman”. 

Ma olin selle raamatu tellinud Amazonist eelmise aasta sügisel pärast seda kui olin osalenud oma esimesel Ayahuasca ravimtaime tseremoonial.

Lõuna-Ameerika traditsioonide järgi on just šamaanid need, kes Ayahuasca tseremooniaid läbi viivad.

Tegelikult on šamaanid täitnud olulist rolli mitmetes erinevates kultuurides üle maailma (mitte ainult nendes, kus Ayahuascat tervendamiseks kasutatakse) – nii Lõuna-Ameerikas, Põhja-Ameerikas, Austraalias, Siberis kui Põhja-Euroopas. 

Šamanism on maailma kõige vanem spirituaalne praktika (ligi 40 000 aastat vana). Selle praktikaga tervendasid inimesed end siis kui nad olid veel kütid-korilased. 

Metoodikad ja ravivahendid on erinevate maailmaosade šamaanidel mõnevõrra erinevad. 

Aga kes või mis üldse on šamaan?

Šamaan on kommuuni tervendaja ja teenäitaja, kes oskab rännata erinevate reaalsuste ehk teadvuse seisundite vahel. 

Ta on justkui kombinatsioon psühhoterapeudist, muusikust, taimetargast, jutuvestjast, psühholoogist, astroloogist, kootsistvisionäärist ja rändurist.

Oma uurimustööst olen jõudnud hüpoteesini, et šamanismi tänapäevane vastend võiks olla lähedalt seotud psühhoneuroimmunoloogiaga.

See tähendab, et kui sa ravid end emotsionaalselt terveks, saab ka sinu keha ehk füüsis terveks. 

Kui sa oled pidevalt stressis, vihane, hirmul, kade, kuri, närviline või omakasupüüdlik, siis ühel hetkel hakkavad su kehal ilmnema tõsised haiguse tunnused. 

Sest mõistus, emotsioonid ja füüsiline keha toimib kui üks tervik. Lased ühe osa balansist välja, läheb kogu organism balansist välja. 

Ehk et sinu emotsionaalne seisund on otseselt seotud sinu immuunsusega.

Minu kogemusest lähtuvalt on šamanismi fookuses just emotsionaalne tervendamine läbi väestava ja tähendusrikka kogemuse loomise.

Inimeses tekib nii tugev emotsionaalne kogemus, et see muudab tema sisemist väärtuste süsteemi ja annab ta elule täiesti uue perspektiivi. 

Sealjuures oluliselt elutervema, optimistlikuma ja harmoonilisema perspektiivi. 

On ka oluline silmas pidada, et šamanismi üks põhiväärtustest on jäägitu ühendus loodusega. Ja universumiga üleüldse. 

Ehk teise nurga alt: šamanism õpetab kuidas elada koostöös hingemaailma ja loodusjõududega.

Fotol Austriast pärit šamaan Morduk Kam, kes viis mitme päeva jooksul läbi tseremooniaid ja töötube. Tema töötoas õpetati, kuidas valmistada amulettidest või nukkudest “vaimumajasid”

Michael Harneri raamatust sain teada, kuidas šamaanid trummimise abil nö teispoolsuses visioonirännakutel käivad. 

Kuna mul on üsna palju kogemusi rändamisega erinevate teadvuse seisundit muutvate taimede abil, siis olin selle trummirännaku osas skeptiline.

“Mis mõttes sa kaine peaga ainult trummi kasutades kuidagi üldse trippida saad?” mõtlesin.

Kuni ühel päeval täiesti suvalisel momendil otsustasin, et proovin üksi omalkäel selle ära. 

See oli nii huvitav kogemus, et mul tekkis koheselt uudishimu seda valdkonda edasi uurida. 

Ma tõepoolest rändasin kuskil teistsuguses reaalsuses. 

Justkui unenägu, aga samas kõik allub sinu kontrollile. 

Veidi nagu lucid dreaming, kus sa oled oma unenäos “ärkvel”. Aga vastupidi, näed ärkvelolles unenägu.

Ja see kogemus ei olnud minu jaoks ligilähedanegi sellega, mis ma Ayahuascas kogesin. 

Ayahuascaga ma ei käinud kuskil teises reaalsuses visioonirännakul.

Ayahuasca oli küll väga võimas, äge ja õpetlik kogemus just teadveloleku kontekstis, aga ma ei liikunud ringi sellises muinasjutulises maailmas nagu trummirännakuga.

Minus tekkis huvi, et kas eestis keegi sellised rännakuid ka professionaalselt läbi viib. 

Trükkisin Facebookis otsingusse sõna “šamaani” ja nägin suureks üllatuseks, et eestis peetakse suisa šamaanifestivali! 

Ja et see on tulemas vähem kui kuu aja pärast! 

Ja nii me otsustasimegi Merliniga reisida Kose kandis asuvasse Arhailiste Traditsioonide Keskusesse, mida loob šamanismi praktiseerija ning trummimeister Tõnu Talimaa koos oma kaaslase Terje + teiste abilistega. 

Nii. 

Jutt jätkub nüüd sellest momendist, kus olin teise päeva hommikul jõukõnni ära teinud.

Kui ma enne tundsin ennast nagu zombi, sest ei olnud telgis kuigi palju und saanud…

…siis nüüd olin ma küll väge täis. 

Jõukõnd andis mulle ikka kuhjaga jõudu.

Läksime Merliniga šamaanirestorani hommikusöögile. 

Selle šamaanirestorani atmosfäär oli ülimaagiline. 

Ringikujuline “baarilett”, mida ümbritseb imeilus kuusemets. 

Selle kuusemetsa all olid lauad ja toolid, puude peale olid riputatud ühe kunstniku joonistused metshaldjatest ja muudest olenditest.

Toiduks pakuti igasugu maitsvaid ja värvikaid taimseid roogasid. 

Minu festivali lemmiktoiduks oli tomati-läätsepada ja lemmikjoogiks angervaksa jäätee.

Foto metsa all vabas õhus paiknevast šamaanirestoranist.

Kui hommikusöök söödud, oli aega ette võtta tegevus, mida olin oodanud juba kaua. 

Kella 10-st hommikul algas suures indiaani püstkojas šamaanirännak Evald Piirisilla juhtimisel. 

Evaldiga kohtumise osas olin juba nädalaid enne festivali päris ootusärevil. 

Sest ma olin läbi lugenud tema inspireeriva raamatu “Kotkasule lend” ning vaadanud selle järgselt ära kogu Eesti Selgeltnägijate Tuleproovi 2018. aasta hooaja, mille Evald ka võitis. 

Oma olemuselt jättis ta mulje nagu selline muhe, hooliv ja hästi sügavasisulise jutuga vanaisa. 

Aga kui me püstkoja ukseavast sisse astusime, tekkis kerge paanika. 

Rahvast oli seal juba nii palju, et ma ei näinud kohta, kuhu me oleks saanud ära mahtuda. 

“Kõik peaksid olema selili pikali maas ringis,” ütleb Evald. 

Olin mõnda aega ukse ava ees järjekorras seistes tardunud olekus.

Hirmul, et me ei saagi rännata. 

Aga siis tuli Evald ja juhatas meid püstkojas kahe inimese vahele. 

“Näe, tulge te siia.” 

Viskasime teki maha, mina läksin selili ja Merlin oli külili asendis toetades oma pea mu õlale. 

Me olime külg-külje vastas teiste inimestega.

Kitsas oli.

Aga ootusärevus ja uudishimu panid ebamugavustunde kiirelt unustama.

Ma tahtsin ikkagi teada, kuidas siis Evald neid rännakuid tseremoniaalselt üles ehitab ja oma rääkimise ning instrumentidega läbi viib. 

“Täna saate te kogeda, mis tunne on joosta hundina.”

Šamaan Kotkasulg (Evald Piirisild) tegemas ettevalmistusi algavaks šamaanirännakuks.

Olles tseremoonia alguspalved ja vägede ning loodusjõudude kutsumised ära teinud ulatas ta mulle lõngakera otsa. 

“Sina hoia seda,” ütles ta mulle. 

Ja vedas kogu ringile lõnga peale. 

“Hmm… Ju on tegu mingi tseremoniaalse kaitseelemendiga,” mõtlesin endamisi. 

Järgmisena palus ta kõigil enne rännakule minekut korra veel silmad lahti teha. 

Mu pilk oli suunatud püstkoja lakke.

Ja siis ta ilmus mu kohale kandes peas ja seljas hirmuäratavat hundinägu koos hundi nahaga.

Üks naine teises ruumi otsas ehmatas nii ära, et lausa karjatas selle peale kui Evald ta peakohale ilmus. 

Siis sulgesime silmad ja hakkas pihta trummimine. 

Monotoonne trummimine muudab inimese ajus alfa ajulained teeta ajulaineteks. 

Teeta ajulaineid kogeb inimene siis kui ta on parasjagu ärkveloleku ja unenäo vahepealses seisundis. 

See oli ikka pikk rännak. 

Väga muinasjutuline. 

Astusin vaimusilmas läbi portaalivärava ja jõudsingi teispoolsusesse. 

Ma nägin kuidas ma kõndisin ühel suurel aasal.

Kaugemal istus üks hunt, kes mind ootas. 

Tema juurde jõudes laskusin kükakile, tegin talle pai ja tervitasin teda sõnadega. 

Ma vaatasin talle sügavalt silma. 

Ja siis läks rännak intensiivseks. 

Ma sukeldusin tema silma sisse nagu vaim.

Ning järgmisel hetkel olin ma hunt. 

Rändasin metsade vähel. Hüppasin. Luurasin. 

Vahepeal koos karjaga, vahepeal üksi. 

Kuna ma olen šamaanide Allmaailmas (ingl k Lowerworld) juba mitu korda rännanud, siis mul on seal üks väepaik, kus aegajalt ühe vanatargaga kohtumas käin.

See on mäe otsas kalju äärel.

Alati on seal öö, tähistaevas, kuuvalgus ja lõke. 

Lõkke kõrval higitelk, kus olen mitmed korrad Vanatargaga istunud, trummi mänginud, rahupiipu suitsetanud ja talt nõu küsinud. 

Aga seekord olen ma hunt.

Ma istun kalju äärel, vaatan täiskuud ja kuulen valjut hundiulgu.

Välismaailmas läheb samal ajal trummimine järjest intensiivsemaks ja Evald karjub kogu hingest “JOOKSE!!!”

Ja siis hakkasin ma jooksma.

Šamaanirännakul kogesin, mis tunne on hundi nahas joosta.

Ma olen hundi kehas ja jooksen mere suunas. 

Astudes vee peale muutub see üha edasi minnes mu käppade ees jääks. 

Ja siis ma märkan, et kogu maailm mu selja taga lahvatab meeletu plahvatusega põlema. 

Ma jooksen kõigest väest, meri järjepidevalt mu käppade ees muutumas jääks. 

Ees on silmapiiri lõpuni ulatuv meri.

Jooksen, jooksen, jooksen. 

Kuni üks hetk hakkab kaugelt paistma saar. 

See jõuab üha lähemale ja lähemale. 

Ja lõpuks olen kohal. 

Randa jõudes saan koheselt aru, kus ma olen. 

Hiiumaa. 

Ma olin hundina üle jää rännanud Hiiumaale ja astunud Jausa külas rannakaldale. 

See meenutas mulle koheselt legendi, mida mu isa mulle kunagi jutustas. 

Rohkem kui 40 aastat tagasi olevat Hiiumaal kõik hundid ära jahitud ning saar olevat aastakümneid huntidest vaba.

Kuni ühel ööl tuli hunt üle jää Hiiumaale tagasi. 

Sellest ajast on Hiiumaal jälle hundid.

Seal kaldal olles märkan kaugemal lõkke ääres üht vanameest.

Ta on pada lõkke peale sättinud ja soojendab seal sees mingisugust jooki või toitu. 

Tal on seljas hall räbal kartulikoti materjalist tehtud mungaürp, kapuuts peas. 

Sisimas ma tean kellega on tegu. 

Just temaga ma kohtuda tahtsingi. 

Ma olin ikkagi enne rännakule tulekut teinud ka konkreetse taotluse. 

Taotlus on soov või küsimus, millele rännakult vastust saada tahad.

Ka Ayahuasca rännakutel peab sul alati enne olema taotlus valmis mõeldud.

Ilma taotluseta rännata ei ole hea. 

Mõnikord on see isegi ohtlik.

Sest kui sa ei tea, mis su eesmärk on või kuhu sa lõpuks omadega jõuda tahad, eksid sa ära. 

Sa ei oska ühe infokillu olulisust teisest eristada ning kaotad võime näha selgelt. 

Sa hakkad käima ringiratast ja ajama taga omaenda saba. 

Mõni inimene võib niiviisi isegi hulluks minna. 

Irooniline, sest pärismaailmas võib juhtuda sama asi. 

Minu taotluseks oli kohtuda ühe konkreetse esivanemaga, et küsida talt nõu tööd ja karjääri puudutavate teemade osas. 

Ta kutsub mind oma kaarikule ja hobused transpordivad meid tema tallu. 

Seal läbin mõningad puhastusrituaalid ja saan talt väärt vastuseid oma küsimustele. 

Pärast seda hakkan rändama tagasi. 

Kaarikuga talust randa, rannalt merele jää peale, merelt mandrile, mandrilt kalju servale, kalju servalt läbi metsade aasale, aasalt portaaliväravasse ja värava kaudu Allmaailmast välja. 

Teen silmad lahti ja olengi pärismaailmas tagasi. 

Selline oli mu rännaku lühikirjeldus. 

Tegelikult oli lokatsioone, detaile, nägemusi ja tundeid seal palju rohkem, aga kõike ma enam ei mäleta ja ka ei jaksaks siia nii pikka juttu kirja panna. 

Tagasiolles tunnen kuidas mu vasak kannikas valutab nagu vanakurat! 

Me olime ju kõik liikumatus asendis terve selle aja.

Minu reaalsustaju järgi võis see teekond kesta kuni pool tundi. 

Merlinil kogu parempoolne külg täiesti ära surnud. 

Ta oli terve see aeg külje peal. 

Ajame ennast püsti. 

Nii kuradi hea tunne on ennast liigutada!

Ja siis ütleb Evald, et on aeg suure ringiga jagada, mida kogesime. 

Nüüd ma saan aru, miks mul see lõngakera käes on. 

See on jutulõng. 

Sa räägid oma loo ära ja annad lõngakera edasi. 

Ma olin esimene, kes rääkida sai, niisiis jagasin, mida kogenud olin. 

Päris huvitav oli ka teiste lugusid kuulata. 

Pärast rännakut toimus samas telgis trummi töötuba, kus Evald rääkis, kuidas šamaanitrummi kasutada. 

Ta juhtis tähelepanu, et igal trummil on ka põhja-, lõuna-, ida- ja läänesuund olemas. 

Erinevatelt ilmakaartelt saad küsida erinevaid asju. 

Sain teada, et trummi põhja- ja lõunasuuna määrab keset trumminahka läbi jooksev joon – looma selgroog.

Ma ei olnud seda enne tähelegi pannud. 

Karvajoonte järgi saab ka selgeks teha kumb on põhi, kumb lõuna. 

Aga kuna see oli väga raske, siis võttis Evald igalt ühelt korraks trummi enda kätte, katsus seda, uuris, ja siis ütles, kus on põhi. 

Järg jõudis ka minuni. 

“Hmm. See on väga hea trumm,” lausus ta mu instrumendi kohta. 

See tegi mind rõõmsaks. 

Kui ring peale tehtud ja veidike juttu vestud, liikus kogu grupp õue, kus hakati tegema trummi ja trummija omavahelist kokku pühitsemist.

Et saavutada tugev emotsionaalne ja spirituaalne kontakt oma trummiga. 

Evaldi tahtel olin mina esimene. 

Ma viskasin muru peal olevale lambanahale pikali, trumm kõhu peal, rahvas seismas mu ümber ringis.

Evald pani mulle hundi naha peale, käte alla asetas hundikäpad, ja pihta hakkas kõrvulukustav trummimine kõigi inimeste poolt, kes mu ümber seisid. 

“Taguge talle see vägi sisse!” hüüdis Evald.

Festivali õed ja vennad toetamas üksteist trummi sisse pühitsemise riitusel. Vasakul hundi nahas šamaan Kotkasulg.

Pärast trummiriitust käisime Merliniga šamaanirestos lõunat söömas, millele järgnes suur lõkkeäärne tseremoonia, mis toimus 8-s erinevas riigis samaaegselt. 

Süüdati lõke, käidi ringis, löödi trumme, kutsuti vaime, tehti palveid.

Siis oli jälle veidike vaba aega, kuid hakati juba vaikselt tegema ettevalmistusi minu jaoks kõige väljakutsuvama rituaali jaoks. 

Inimese jaoks, kes ei ole seda kunagi elus teinud võib see esmapilgul tunduda ikka päris hirmuäratav. 

Ka mind sudis see hirm veidike. 

Aga ma teadsin, et selline eneseületuse riitus annab kõigile osalejatele, kes selle läbi teevad, hiljem väga hea enesetunde. 

Siinkohal räägin ma siis sütelkõnnist. 

“Kas mu jalad põlevad ära, kui ma üle süte kõnnin?” oli põhiline küsimus, mis mu peas ringles. 

Sütemeistri rolli oli kutsutud kõige vahvam, särtsakam ja entusiastlikum vana, keda kohanud olen – Tõnu Aru. 

Kõikidest festivalil nähtud tegelaskujudest oli tema mu vaieldamatu lemmik. 

Lihtsalt tema muretu naljatlemine, mänguline ellusuhtumine ja särav positiivsus tegid mul südame nii soojaks!

Lisaks sellele tulistas ta tarkuseteri nagu kuulipildujast.

Ma loodan, et ta elab kaua, sest selle mehega tahan ma veel kohtuda 😀 

Hakkasin teda Merlini kuuldes Tulevanaks hüüdma.

Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis temas on kahtlaselt palju sarnasusi selle Vanatargaga, kellega oma šamaanirännakutel kohtumas olen käinud… 😀 

Igal juhul, Tõnu, kui sa seda loed, suur kummardus sulle minu poolt! Elus kõik algab suhtumisest. Raske on leida paremat viisi suhtumise muutmiseks kui lasta end inspireerida sedavõrd eeskujuliku ellusuhtumisega inimese poolt nagu sina. Üks ilmatu äge Tulevana oled! 

Sütelkõnni tseremoonia oli maru! 

Lauldi, tantsiti, trummitati, kõristati. 

Vahepeal kogesin ikka täiesti ekstaatilist seisundit ümber tule marssides. 

Mul oli käes üks eriti maagilise kõlapildiga kõristi. Ju see aitas kaasa. 

Ostsin selle kuu algul Universaal Universumist. Kõik kõristid proovisin seal läbi! Sellele saundile minu jaoks täna kõristimaailmas vastast ei ole 😀 

Aeg möödus. Puud põlesid ära ja valmis need söed olidki. 

Tõnu võttis oma pika varrega reha ja tuli lõbusalt kekseldes süte juurde, et neid kõndimiseks valmis sudida. 

Ta reha vars oli nii pikk, et ma äärepealt oleks sellega mitu korda vastu kuppu saanud 😀

Ja siis hakati trummide ja kõristitega kaasa elama esimestele, kes üle süte käisid. 

Tõnud kui festivali tseremooniameistrid olid esimesed. 

Ma võtsin ka kohe sappa. 

Ja kui minu kord kätte jõudis, tundsin kuidas süda peksab. 

Aga väge ja enesekindlust mul sel hetkel siiski jagus küllaga, sest olin juba pool tundi järjest oma väelooma omale appi palunud. 

Šamanismis peetakse kontakti väeloomaga äärmiselt oluliseks. Tema on rännakutel sinu kõige olulisem kaitsja.

Ma visualiseerisin kuidas väeloom sisenes minusse läbi silma, nagu mina olin hommikusel rännakul hundi sisse läinud… 

…hingasin sisse-välja, hakkasin kõristiga rütmi taguma ja kõndisin sütele. 

“Vaata otse edasi,” oli Tulevana andnud soovituse. 

Nii ma tegin. 

3 sekundit…

Ja olingi teisel pool. 

Huhh, milline kergendus. 

Sain sellest korraliku energialaengu. 

Igasugune eneseületus annab alati tugevust juurde. 

Seda õppisin eelmisel suvel kui läbisin Kambo ehk konnamürgi tseremoonia.

Pärast süte ületamist läksin ekstaatiliselt oma kõristiga ka teistele kaasa elama.

“Kas kõrvetas ka?” sa ilmselt küsid. 

No ikka. Üks konkreetne söetukk andis paremale jalale ikka eriliselt kuuma. Isegi jälg jäi. See tulitas veel hommikuni.

Aga mitte midagi hullu. See ju karastabki kui valuga sõbraks saad. Kes Vipassanas on käinud, teavad väga hästi, millest ma räägin 😀 

Kui su aju füüsilise valuga ära harjub, siis harjub see ka emotsionaalse valuga. 

Pärast sütelkõnni tseremooniat oli laupäevane kava ametlikult läbi. 

Kuid üks regilaulude lauljatar tegi ettepaneku, et võiks koos minna suurde indiaanitelki, teha lõkke ja mõned laulud laulda. 

Ma teadsin, et ma tahan minna. Õhtused lõkkeäärsed jämmimised ja laulud on minu jaoks täielik nauding. 

Suurest entusiasmist haarasin kaasa lausa kolm instrumenti – minu savist loodud uudu trummi, parmupilli ja oma maagilise kõristi.

Umbes tunni jagu laulsime eestimaiseid regilaule kuniks laulujuht ütles, et aeg on minna magama. Ja nii läks pool telgis olevatest inimestest ära. 

Aga sisse astuvad uued inimesed koos oma instrumentidega. Üks nendest on rändmuusik-laulja Krishangi Lila, kes eelmisel õhtul oli oma bändiga andnud eriti vinge spirituaalse muusika kontserti. 

Ja siis hakkab pihta selline jämm!!! 

Ma saan kõigil oma kolmel instrumendil kogeda kirjeldamatut improvisatsiooni flow-d! Orgasmiline tunne. Ma justkui lahustun universsumisse läbi muusika. 

Me kõik koos mängime ühiselt loodava energiaga. Kord minnes intensiivsemaks, kord jälle rahulikumaks. Niimoodi dünaamiliselt. 

Kes mängib džembet, kes flööti, kes laulab, kes mingit muud instrumenti. Kõik see kõlab kokku võrratult harmooniliselt. 

Pärast tükkiaega jämmimist tunnen tõelist rahulolu. Olen ennast täies potentsiaalis seal telgis muusikaliselt ära realiseerinud. Ja tunnen, et nüüd pean naasma Merlini juurde, kes telgis kindlasti juba ootab mind. 

Võtan oma asjad ja astun püstkojast välja.

Vaatan üles – tähed kumavad taevas. 

Keeran veel korra ringi, et vaadata ööpimeduses seda püstkojast kumavat valgust koos inimeste poolt loodava muusikaga. 

Maagiline moment. Et seda oma mällu jäädvustada, klõpsasin sellest ka pildi.

Mõni hetk hiljem olen tagasi meie pisikeses telgis.

Kell on umbes 2 öösel.

Ja ma ei värise nagu haavaleht. 

Ja mind ei morjenda, et seal on kitsas. 

Ja mul ei ole külm. 

Sest mu hing on täis soojust, elujõudu, tänulikkust ja tõelist rahulolu.

Sel ööl…

…ma magan nagu beebi. 

Aitäh sulle maagia eest, Festivali Vaim. 

Aitäh teile kõigile, kes te kudusite need kolm päeva minu elus unustamatuks, õpetlikuks ja tähendusrikkaks kogemuseks. Näeme järgmisel aastal. Ahou!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga